Meist


Oma soovidega tuleb ettevaatlik olla, sest need kipuvad täituma. Ja miski siin elus ei ole juhus. Oli maikuu 2017 ja olin just EASi sisse andnud arendusosaku taotluse kui sain teada, et kellegi äriplaan sama ideega on EASi konsultandi lauale tulnud! Olin ammu mõelnud, et sooviks oma idee teostamisel partnerit, sest üksi ma oma plaani realiseerida 2 väikese lapse (2a 5k ja 8k) kõrvalt ei jõua. Seega uurisin välja selle inimese kontakti, tema nimi on Annika Vestel, helistasin talle. Saime Annikaga kokku ja arutasime oma plaane. Tema idee beebitoitu tootma hakata tuli sellest, et viimase lapsega jäi kuubikutest puudu- aga poest sa selliseid asju ju ei saa! Ja kevadel pole kohalikku toorainet ka. Nii soovitaski kaaslane tal hakata ise seda tootma ja Annika pani kirja oma elu esimese äriplaani. Annika tundus kohe rõõmsameelne, konkreetne, sihikindel ning hea suhtleja. Lastega on kogemust palju- tal endal on 3 poega, ta on andnud lastele ujumistunde ning töötanud lasteaiaõpetajana. Minu sisetunne ütles kohe, et edasi läheme koos.

Minul endal tekkis mõte hakata sügavkülmutatud beebipüreed tootma kui jalutasin oma esimese beebiga vanemate juures Rahustel põldude vahel. Kuna vanemad on mahetootjad, sain oma köögi- ja puuviljad ning lamba- ja veiseliha kõik nende käest. Aga väga paljudel teistel pole ju seda võimalust! Seepärast kasutatakse palju kaubandusest ostetud toorainet või hoopis konserveeritud beebitoitu, millest enamus imporditud. Kõige pisemate jaoks peaks aga toit olema võimalikult puhas ja kohalik- see imendub kõige paremini ja säästab organismi taimekaitsevahendite, putukamürkide ning liha säilitamiseks mõeldud ainete eest.

Lisaks sellele tean oma vanemate näitel kui raske on mahetootjatel oma kaupa turustada- Saaremaal on turg väga piiratud ja mandrile pole mõtet minna kuna seal ka palju tootjaid ja transport kallis. Lisaks talunikud tahavad tegeleda talupidamisega, mitte turustamisega. Seepärast tundus idee ka natuke missiooniprojektina, kus võidavad kõik: talunikel võimalus rohkem kasvatada toorainet, nii saame edendada jätkusuutliku tootmist ning elu maakohtades, teha emmede elu lihtsamaks ning kujundada juba varasest noorusest lastel õiged toitumisharjumused.

Minu esimene laps sündis oktoobris ja juba enne lapse sündi vaaritasin sügisel püreed külmutamiseks. Omast käest tean, et kui hakkad titale püreed tegema, siis tuleb nii palju küsimusi ka tehnoloogilise poole kohta- kas hautada, aurutada või küpsetada; kas pikalt ja madalal temperatuuril või lühidalt ja kõrgema temperatuuriga; kas liha peaks ennem laagerduma kui seda töötlema hakkan; kas lihakeeduleent võib kasutada jne jne jne. Soovid ju, et tulemus jääks võimalikult täisväärtuslik. Siis saingi aru, et nüüd on vaja teaduslikku poolt ja enne tootmise käivitamist pean sellised detailid selgeks tegema. Sellel hetkel tuligi mängu koostöö Eesti Maaülikooliga ja EASi Arendusosak. Hetkel on nende poolt testimisel uus tehnoloogia, mille tulemusena jääb toode veel täisväärtuslikum ja vähem töödeldud.

Mõne kuu pärast saime Annikaga ka EASi starditoetuse positiivse otsuse ja suur töö võis pihta hakata. Lõpuks õnnestus ka vastavad ruumid saada- olin neid juba üle 2 aasta otsinud. Maaelu Edendamise Sihtasutus tuli appi ja andis laenu ostmiseks. Tootmiseni jõudsime lõpuks veebruaris ja sellest ajast on meil ka 2 töötajat. Annika juhib meie pisikest tehast ning mina tegelen turundamise poolega ning olen viimast kuud lapseootel. Oma kolmandale lapsele ei pea ma enam ise kuubikuid tegema ja saan talle anda kvaliteetsemat toitu kui ise tehes. Ja ausalt öeldes ei jõuaks kahe veidi suurema kõrvalt teha ka.

Kaia